- Meie klass on alati olnud nii korralik, sõnakuulelik ja õpihimuline, et koerused on jäänud tagaplaanile. Esimene lugu, mis meelde tuleb, on järgmine.
Meid hakkas ära tüütama, et oleme nii korralikud ja mõtlesime, et võiks proovida midagi hulljulget, nimelt mõne tunni „üle lasta“. Valisime kunstiõpetuse tunni. Lihtsalt selleks, et ära proovida. Läksime pärast söögivahetundi koolimajast välja. Ega meil kuhugi minna polnudki, nii jalutasime lihtsalt Haanja peal ja istusime noortemaja kõrval pingil ning rääkisime juttu. Kui tagasi jõudsime, oli suur pahandus. Pidime seletuskirja kirjutama ja lubama, et enam kunagi nii ei tee. Siiani oleme lubadusest kinni pidanud.
Naljakaid juhtumisi on olnud ka tundides. Vahel on meie poistel raskusi oma tähelepanu suunamisega. Võiks ju keskenduda tunnitööle, aga aknast välja vaadata või tooliga kõõluda on ka tore. Mõni suudab neid tegevusi isegi korraga teha. Õpetajatele see muidugi ei meeldi. Ühes tunnis juhtus nii, et keelamisest ei piisanud ja õpetaja laksas käega nii kõvasti vastu lauda, et toolil kõõluja oleks peaaegu maha kukkunud ja üks õpilane hüppas ehmatusest püsti. On veel lugusid ahjude otsa ronimisest, aknast välja visatud sokkidest ja paljust muustki, aga jäägu nende meenutamine teiseks korraks.
- Esimene koolipäev oli küll huvitav ja tore, aga minu jaoks möödus see üsna nõmedalt. Asi oli selles, et umbes poole aktuse ajal hakkas mul halb: ilmselt oli see esimene allergiareaktsioon kooli vastu. Tahtsin kiiresti koju. Teise päeva veetsingi kodus.
Ma ei mäleta, mida me algklassides tegime. Mäletan, et vahetunnid möödusid kas kulli või tagaajamist mängides.
Algklassides õppisime terve nädala ühte ainet, teisel nädalal jälle teist. See tüütas pikapeale ära.
Mäletan, et ühes tunnis lõi õpetaja käega vastu lauda tugeva laksu. Proovisime järele teha, aga see ei õnnestunud kellelgi.
Kui õpetaja tundi hilines, rääkisime, et ta on oma luuaga vastu puud sõitnud ja jääb seetõttu hiljaks.
Mõned õpilased, kes on juba kooli lõpetanud, on öelnud, et nad ei tule enam kunagi siia kooli tagasi. Minul küll sellist tunnet pole. Meil on ju nii tore ja mõnus väike kool, kus, ma arvan, saab targemaks kui suurte klassidega koolides.
- Mulle pole kunagi meeldinud mõnes tunnis käia. Esimene „üle laskmine“ oli juba I või II klassis. Sellel päeval õppisin ma seletuskirja kirjutama ja aitasin vanaemal rohida. Tunni asemel rohima – seda tempu teeks isegi uuesti, vanade aegade mälestuseks. „Ülelaskmisi“ on olnud teisigi, nii et klassijuhataja hakkas arvama, et kõik mu puudumised, mis langesid kokku ühe teise isiku puudumistega, olid „ülelaskmised“. Nii see muidugi polnud.
Lõbusamaid hetki on kooliaastate jooksul ka olnud. Näiteks see, kui õpetaja laksas käega vastu lauda, nii et terve klass ehmus ja mõni oleks peaaegu toolilt mahagi kukkunud.
- Mul on meeles, kuidas me 7. klassis sõitsime koos sõbraga treppidest spordimattidega alla. See oli väga lõbus, kuigi saime pärast õpetaja käest pahandada. Tollesama õppeaasta alguses juhtus mul õnnetus. Ühes tunnis käskis õpetaja meil kõndida ümber koolimaja ning sammud ära lugeda, et saaks arvutada, kui pikk see läbitud maa on. Kui jõudsin koolimaja ette, kus on trepp, ei pannud ma seda samme lugedes tähele ning astusin vastu treppi. Lõin pea nii tugevasti ära, et haavast hakkas verd jooksma.
- Kõige paremini on mul meeles esimene koolipäev, kui tulin õnnelikuna kooli.
Meeles on ka igasugused äpardused: puu otsast alla kukkumine, järelevastamised, kulmu lõhki kukkumine jms. Mõnikord sai teeseldud haigust, et koolist koju jääda. Mäletan ka tutipäevi, mis on olnud toredad. Ühel tutipäeval kukkusin tiiki. Meenub ka see, kuidas ma õpetaja eest ära jooksin.
- Minul ei ole huvitavaid mälestusi, sest koolis ei juhtu midagi. Üks lugu meenus siiski: see, kuidas ma tooliga trepikäsipuud mööda alla sõitsin.
l
haanjakooliajaleht.wordpress.com 